Džungel – Cuyabeno Wildlife Reserve (Cuyabeno Rahvuspark)

Käisime pühade ajal Amazonase džunglis. Reis hakkas kolmapäeval õhtul, kui läksime Lago Agrio'sse, mis on umbes 9 tunni bussisõidu kaugusel. Kõige ebameeldivam osa oli kui meid äratati keset ööd ja pidime koos oma asjadega passikontrolli läbima. Kuna tegemist on Columbia piiriäärse piirkonnaga, siis piirikontroll üritab silma peal hoida, kes sinna piirkonda saabuvad.

Cuyabeno on Ecuadori üks idapoolsemaid asustusi, mis on ümbritsetud Amazonase troopiliste vihmametsadega (Ecuadori džunglialade osa nimetatakse “La Selva”ks). Organiseeritud reisid Cuyabeno rahvusparki on suhteliselt populaarsed turistide poolt, sest omal käel sinna minna ei lasta.nahkhiired

Esimesel päeval oli kavas 2,5h paadisõit džunglis, kus saime imetleda metsikut ja imeilusat vihmametsa koos eksootiliste elanikega - ahvid, laiskloomad, maod, nahkhiired, värvilise sulestikuga linnud jne.
Oli päris põnev jälgida ahve kuidas nad hüppavad 30m kõrgusel ühelt puult teisele. Õhtul käisime paadiga Laguna Grande laguunis, kus nägime roosasid delfiine. Tegelikult tegemist oli hallide delfiinidega, aga kui nad kiiresti liiguvad muutub nende nahk roosaks nagu inimese põsed :)
Teisel päeval oli 3,5h jalutuskäik džunglis, mille käigus meie giid rääkis erinevatest ravimpuudest ja -taimedest. Proovisime maitsta sipelgaid, mis olid hapuka maitsega, kuna elavad sidrunipuuga sümbioosis. Maapind oli pidevalt nii mudane, et paar korda jäin mutta kinni ja inimene kõrval pidi aitama. Ooo... nägime veel „kõndivat puud“, mille suurem osa juurtest on maa peal ja puu tõesti muudab oma asukohta ligikaudu pool meetrit aastas. Tagasi sõudsime kanuuga, mis oli päris väsitav, kuna temperatuur oli u. 30 kraadi ja niiskuse tase oli ligi 90%. Õhtul käisime ujumas päikeseloojangul. Minu arvates oli see üks ilusamaid päikeseloojanguid, mida ma üldse olen näinud. Hilisõhtul käisime alligaatoreid vaatamas - alustuseks oli päris lõbus väikeseid alligaatoreid ringi suplemas vaadata aga meie giid otsustas teha lapsalligaatori "appi hüüet", et ema-alligaator tuleks paadile lähemale. Nii juhtuski, aga ilmselgelt ema-alligaator tuli paadile liiga lähedale nii, et meie giidil tekkis väike paanika (tegemist oli muideks ekskrokodilli püüdjaga, kes töötab selles kandis üle 20 aasta). Loomulikult lahkusime sealt kiirelt. Giid rääkis hiljem, et just hiljuti üks alligaator ründas kalameest, kes napilt oleks oma jalast ilma jäänud.meie giid koos kõndiva puuga
meie grupp
Järgmisel päev käisime kohalikus kommunis nimega Tarapuy, kus valmistasime Casabe't (kohalik leib mis tehtud yukast) ning kohtusime samaaniga . Ta rääkis oma eluloo, kuidas temast sai šamaan ja millega ta tegeleb. Päris huvitav oli näha šaamani koos selga aetud ametialase atribuutikaga. Proovisime värsket kakaovilja - lisaks turismile ongi kohalike teiseks oluliseks sissetulekuallikaks kakao kasvatamine. Pärast lõuna käisime kalal piraajasid püüdmas.mina koos šamaaniga
Tegemist oli omapärase kalal käigu:) Esiteks vaikimise asemel pidi lärmi tekitama ja meie väga primitiivse õngega sai paar kala isegi kätte. Hilisõhtul oli ööjalutuskäik metsas ja päris kõhe oli. Nägime palju putukaid,tarantleid ja skorpione. Õhtul oli meil eriline show. Meie söögikoha juures märkasime madu ja nahkhiirt tema kõrval aga sellega asi veel ei lõppenud. Madu püüdis nahkhiire meie silmade all kinni, kägistas ära ja neelas aeglaselt alla. Muidugi meie jälgisime kogu seda protsessi ja mõtlesime, et nüüd küll madu läheb rahulikult seedima oma nahkhiirt, aga ei...ta püüdis veel ühe ja sõi ka selle ära. Väga põnev oli, siis ma küll tundsin et olen päris džunglis:)
Pildil: piraanja...urr

Üldiselt oli reis superlahe. Meil vedas ilmaga, kuna tegemist on ikkagi vihmametsaga, siis üllataval kombel kui meie seal olime ei sadanud:) Elamine ja söök olid ka väga heal tasemel ning meie giid, kes oli meiega koos igal pool oli tõeline professionaal.
Lisaks meie viieliikmelisele vabatahtlike grupile oli meie turismigrupis veel paarike Austraaliast (reisivad 15 kuud ümbermaailma), sakslane (kes elab Londonis ja praegu reisib Ladina-Ameerikas) ja prantslane (kes elab juba 4 aastat Brasiilias ja õpetab seal lohe-surfi).
Kõik need inimesed täiendasid meie rahvusvahelist seltskonda ja lubasid, et nende kodu uksed on meie jaoks alati avatud :-)

Minu töö

Et ei jääks muljet, et Ecuadoris ma ainult reisin ja käin pidudel, otsustasin kirjutada oma tööst täpsemalt.Selle ametlik nimetus kõlaks:
Coordination of incoming and outgoing short and long term volunteers, including seminars and cultural trips. Planning of conferences. Fundraising.

Mida ma olen aga tegelikult teinud kahe kuu jooksul? :)
Külastanud koos Beleni ja Ginaga kõiki projekte mida koordinerib minu organisatsioon. Neid on olnud 30 ringis ja nad kõik asuvad Quitos või Quito lähistel.
Põhilised valdkonnad: tänavalapsed, invaliidid, vanurid.
Oli väga huvitav külastada teisi projekte ja näha kus töötavad ning elavad teised vabatahtlikud. Külastadades neid projekte põrkad kokku ikka väga vaeste piirkondadega.
Oli emotsionaalselt raske näha lapsi, kes peavad töötama tänaval, et ellu jääda. Pidin kuulma vabatahtlikute pajatusi, kus laste järgi tuleb koguaeg silma peal hoida, et nad ei varastaks või ei tarbiks narkootikume. Rääkimata nende ülihalvast hügieenist, mis on neile andnud paelussid.
Pildil: lasteaias lapsed magavad üksteise kõrval madratsi peal
Aga kokkuvõttes lapsed on lapsed ja nad on väga toredad enamus ajast. Paljud vabatahtlikud tunnevad ennast suure pere liikmena ja kui nad käivad kuskil pikemalt ära, siis lapsed jooksevad neid kallistama nende tagasi tulles :-)

Ambato projekti külastamas
Tööl olen aidanud teha suurt presentatsiooni ecuadorlastele, kes on huvitatud vabatahtliku tööst Euroopas. Saadamegi lähimal ajal meie organisatsiooni kaudu viis inimest Euroopasse :) Tegime veel Vase flaiereid - mina loomulikult tegin kõige raskema osa ja valisin pildid. Veel on valmimas koduleht ning ma tegelen kodulehe inglise keelse tekstiga. Seda oli päris huvitav teha, kuna pidin lisaks ametlikule informatsioonile kirjutama veel Ecuadori kultuurist.

Minu töölaud
Hetkel tegelen veebipõhilise uudiskirjaga, mis põhiliselt koosneb vabatahtlikute artiklitest. Suunatud on see kiri tulevastele doonoritele, Berliini peakontorile (lühiülevaade millega me tegeleme) ja loomulikult praegustele ja tulevastele vabatahtlikele.

Viin varsti läbi koos Belen-iga koolitust uutele vabatahtlikele. Põhiliselt pean tutvustama kohalikku kultuuri ning hoiatama probleemidest, millega nad võivad siin põrgata. Parallelselt tegelen ma raamatupidamisega ja aitan teisi jooksvate asjadega.
Üldiselt ma olen väga rahul oma tööga, kuna ei ole rutiini ning on piisavalt mida teha. Teisalt aga mitte nii palju et ma tunneks tööstressi :)

Hiljuti lugesin Jaanika blogi - eestlanna, kes on praegu Mehhikos (minu projektil, kuhu ma alguses kandideerisin). Ausalt öeldes mul on hea meel, et ma projekti vahetasin. See töö tundub ikka palju raskem, kuna kogu projekt on suhteliselt eraldatud ja seal elavad probleemsed poisid. Nendega töötades tuleb ette ikka üsna jubedaid asju.

SAME

Käisin Rootsist pärit vabatahtlikuga Sames. See on pisike linn ranna ääres Esmeraldase piirkonnas. Seda piirkonda tuntakse kui ohtlikumaid Ecuadoris, kuna ta asub Columbia piiri lähedal ning enamus elanike on kas afro-ecuadorlased või immigrandid enamasti Columbiast. Ecuadoris on rassism üsna levinud. Minu meelest on siin tekkinud müüt, et põhiline kuritegevus tuleneb mustadest. Columbia päritoluga kurjategijaid on siin muidugi palju, aga samas on siin ka kohalikud mustad afro-ecuadorlased, kes on elanud siin maal sama kaua kui mestiitsid (segu pärismaalastest ja valgetest.Enda nahavärvi tõttu peavad nad taluma koguaeg halba suhtumist.
Ausalt öeldes Sames tundsin ma ennast sama turvaliselt/ebaturvaliselt kui Quitos. Muidugi, kui mina koos Nataliega pidime ootama neli tundi bussi bussijaamas, ümbritsetuna mustadest, tekkis vaikselt kõhe tunne. Mõlemad oleme õnneks elusad ja terved ja Quitos tagasi nii, et ei ole midagi hullu :)

Same-s oli väga palav, päeval oli üle 30 kraadi ja õhtul temperatuur ei langenud alla 25C. Proovisin esimest korda värsket kookost, mis oli päris hea maitsega. Toit ranniku piirkonnas on megahea - värsked mereannid ja meeletus koguses värskeid puuvilju...nämmi :) Proovisin suppi, mis kannab nime Ceviche - see on põhimõtteliselt külm supp tooretest mereandidest (ainult krevetid on ennemarineeritud) spetsiaalse kastmega, väga maitsev.
Ceviche
Ööbisime meie kohaliku sõbranna suvemajas, mis üllatas mind oma arhitektuuriga. Ta meenutas keskaegset euroopa maja, kuid tal oli veel lisaks bassein ja jacuzz'i, kus sai vabalt ujuda päev läbi. Bassein muutus päeva lõpuks tänu kuumusele kuumaks vanniks:) Käisime muidugi ka rannas ujumas ja päevitamas. Vesi on ikka nii mõnusalt soe, et võiks viibida seal päev läbi ja sa kunagi ei tunne külma.

Õhtul käisime veel kõrval linnas Atacames, mis on tuntud oma rannapidude poolest. Ranniku ääres oli meeletult palju rannaklubisid, kus sai tantsida liiva peal ja nautida värskeid puuviljakokteile. Kuna see koht oli ikka päääris lärmakas ja ei saanud üldse rääkida, suundusime suhteliselt kiiresti tagasi rahuliku Same-sse :)