Nädala rutiin ja töö

Mõtlesin, et kirjeldan oma tavalist nädalat Ecuadoris. Reeglina töötan 10.00-16.00, aga on ka erandeid. Näiteks kui ma pean läbi viima koolitust, toimub vabatahtlike laager või külastan projekte.
Pildil: vabatahtlike lõpulaager
Peale tööd on mul tavaliselt kord nädalas hispaania keele tund (kolmapäeval) ja üks/kaks korda nädalas (teisipäev ja neljapäev) salsa tund. Reede õhtu on kujunenud viimastel kuudel nii, et sõidan ööbussiga teise linna ja pühapäeval õhtul ööbussiga tagasi Quitosse. Õnneks on esmaspäev vaba igasugustest tegevustest :)

Üle nädala käin veel SAE-s (South-America Explorer club'is). See klubi ühendab kõiki välismaalasi, kes reisivad mööda Ladina-Ameerikat. Kolmapäevati on aga keele tunnid, kus 1$ eest räägin ecuadorlastega inglise keeles ja siis teine tund on hispaania keeles. Minu meelest väga hea idee kuna selle klubi kaudu olen suhelnud rohkem kohalikega ning praktiseerinud rohkem hispaania keelt.

Kord kahe nädala jooksul käin oma lemmikus supermarketis Supermaxis toitu ostmas. Hinnad on seal on natukene kallimad, aga sealt on võimalik osta kõike mida vaja ilma kauplemiseta nagu turul. Mu Ecuadori pere lemmiktoit on riis ja söövad nad seda kaks korda päevas ning hommikusöögiks on valge saiake ja 12% rasvasisaldusega piim. Tahes-tahtmatult hakkasin ise oma toitu ostma ja vahest teen endale süüa ka, kuigi see ei ole eriti meelt mööda tulnud.

Tööl tegelesin uue uudiskirja (Newsletter) disainiga ja see hakkab välja tulema kolm korda aastas (vähemalt ma nii loodan). Pidin selleks uue programmi (Microsoft Publisher) selgeks õppima, mis oli lisaks veel hispaania keeles. Viisime läbi ka ühe näituse vähihaigete keskuses, kus meie organisatsiooni vabatahtlik töötas. Üritus oli edukas ja kogusime korraliku annetuse keskusele. Koos Belen-iga korraldasime ka kultuuriõhtu vabatahtlikele - külastasime rahvusteatrit ja kuulasime kohalike artiste.

Üldiselt kuna olen algusest peale üritanud oma aega maksimaalselt ära kasutada, olen jõudnud ära teha peaaegu kõik, mis mul oli siin planeeritud.

Quilotoa

Reisisime Quilotoa kraateri juurde. See asub viie tunni kaugusel Quitost ja on kujunenud umbes 500 aastat tagasi kui Andide piirkonnas oli tugev maavärin. Praeguseni saab imetleda seda väikest loodusimet - vähemalt mina ei ole kunagi midagi sarnast näinud.
Bussireisi keskel külastasime traditsioonilist pühapäeva turgu, kus sai osta riiteid, sööki, elavaid loomi ja loodusravimeid. Nagu alati kaasnes sellega muusika, tants ja rahvamass.
Quilotoa juures otsustasime jalutada alla, et näha paremini järve, mis kujunes tänu kraatri tekkele. Kui pidime tagasi ülesse minema, oli see füüsiliselt päris raske, kuna tõus oli umber 70° all. Teel ülesse tutvusin ühe sakslasest vabatahtlikuga, kes tegi oma utööd läbi teise organisatsiooni. Kusjuures sakslased saavad sõjaväe asemel teha vabatahtliku tööd, mida enamus sõjaväe pelguritest sakslased teevad siin Ecuadoris.


Teel tagasi nägi Coridat (pullide võitlus), kus üks pull oli tara sees ja inimesed üritasid tulla võimalikult lähedale pullile. Meie giid ütles, et sellistel üritustel on palju õnnetusi juhtunud, kuna osad inimesed ronivad sinna joogisena :)

Peruu

Mina ja mu väsimatu reisikaaslane Olivia otsustasime külastada Peruud. Ausalt öeldes enne reisi ma ei teadnud sellest riigist rohkem kui, et pealinn on Lima ja põhiline vaatamasväärsus on Macchu Pichu.

Esimese päeva pühendusime Lima vaatamisväärsustele nagu Plaza Armas, San Francisco klooster koos katakombidega ning ookeani-poolne piirkond Miraflores. Võrreldes Quitoga on Lima suurem, kosmopoliitsem ja ilusam.

Järgmisel hommikul me suundusime Huacachina oaasisesse. Eesmärgiks oli liivalauaga sõita djuunides – mõeldud-tehtud:).

Peale viie tunnist bussisõtu ja 10 minutilist takso reisi jõudsimegi Huacachinasse, mis oli nagu teine maailma Peruus. Kui mu sõber nägi pilte hiljem sellest kohast, oli tema esimene küsimus, kas ma olen kindel, et see oli Peruu mitte Egiptus:) Huacachinas pakuti meile kohe 40 solese eest (150 krooni) eritrippi djuunidesse koos liivalaua sõiduga. Kaks tundi oli üle ootuse põnevad. Algul me sõitsime lahtise autoga mööda djuune, koos peatustega kus avanes fantastiline vaade. Pärast aga anti lumelaua taoline varustus ning me proovisime lauadadega sõita liiva peal, mis oli omaette kogemus.




Peale unetut ööd meie hostelis (kõrval majas oli ööklubi) sõitsime Nazca jooni vaatama. Bussijaamas pidi ootama meid Paolo, aga ta ei ilmunud kohale. Tuli aga naine ja ütles, et ta töötab samas firmas ja me saame koos temaga lennujaama sõita. Hiljem selgus et see oli konkureeriva firma töötaja, aga meil suurt vahet ei olnud, kuna lennureis oli korraldatud hästi. Kui me jõudsime väiksesse lennujaama, kuulasime seal Discovery saadet Nazca kohta, mis oli väga huvitav. Siiamaani inimesed ei tea kuidas viissada aastat tagasi inimesed suutsid teha nii suured sümeetrilised joonised põllu peale. Ilm oli pilvitu ja saime ilusti näha kõiki jooniseid. Lendasime neljainimese lennukiga ja iga joonise juures tegime eraldi tiiru, kogu lend oli 40 minutit. Tagasi linna jõudes tuli välja, et järgmisesse linna kuhu planeerisime minna, väljub buss ainult hilisõhtul. Tegemist oli absoluutne üllatusega, kuna reisibüroos Huacachinas öeldi, et päevasel ajal väljub ka busse ja et samal päeval õhtul on võimalik olla Cuscos. Aga nii ei juhtunud. Laotasime oma raha hosteli eest, kuna see oli ennem broneeritud ja makstud.




Peale kohutavat 15 tunnist bussisõitu Nasca- Cusco'sse, saime kokku Nancyga, kes aitas organiseerida kogu reisi. Ta kutsus meid ühinema oma sugulastega, et tähistada Corpus Christi, mis on väga tähtis püha katolikus maailmas. See oli väga huvitav kogemus - me sõime merisiga ja tantsisime hüplevat tratitsioonilist tantsu. :)Õhtul oli kogu Cusco täis inimesi, kes olid riietatud väga värvikalt ja marssisid mööda tänavaid muusika saatel.



Viiendal päeval oli planeeritud Macchu Pichu külastus. Mina ja Olivia olime väga ärevil, et lõpuks saab näha maailma ühte unikaalset inkade linna. Varahommikul sõitsime bussiga raudteejaama, kus ootas meid kaunis paigas rong (Andite keskel). Rong oli turiste täis kogu maailmast: Kanadast, Jaapanist, Austraaliast, Inglismaalt....jne. Kui me lõpuks jõudsime Machhu Pichu'sse, avanes mägede vahel inkade linn, mis seisis puutumatu 400 aastat kuni Hiram Bingham avastas selle 1911 aastal. Machhu Pichus veetsime terve päeva, tegime miljon pilti ning õhtul sõitsime õnnelikena tagasi Cuscosse.




Cusco linna majade põhi on inkade kividest ning sealt edasi ehitatud hispaanlaste poolt. Kui 300 aastat tagasi oli tugev maavärin Cuscos, siis ainult inkade kivid jäid pusima, kuna nad kasutasid spetsiaalset tehnoloogiat, et ehitis jäi püsima ka peale maavärinat. Linn oma olemuselt meenutab inkade aega – kivid, pargid, muuseumid, käsitöö. Ainult katoliku kirik on kõvasti kinnistunud selles piirkonnas peale hispaanlaste vallutusi, aga ka see on mugandunud kohaliku usuga. Kohalikud räägivad väga palju inkadest ja nende impeeriumist, kuid neile ei meeldi üldse rääkida hispaanlaste ajast, seda aega lihtsalt ignoreeritakse nagu seda polnud olemas.


Meie lõppsihtpunkt oli järv Titicaca, millest 60% kuulub Peruule ja 40% Boliiviale. Meie peatusime Puno linnas, kus saab võta praami Titicaca saartele. Esimesel saarel Uro, võtsid meid vastu kirevate riietega kohalikud. Meile räägiti kuidas inimesed elavad sellel saarel ning me tutvusime kohaliku käsitööga, mis oli väga ilus. Kogu saar on pilliroost ehitatud, isegi majadeni välja. Lisaks tarbivad nad ka totora pilliroo alumist osa söögiks.


Amanti saarel ööbisime kohalikus peres. Need pered on reeglina väga vaesed, kus turistid saavad ööbida. Nende ainuke sissetulek ongi turistid ja käsitöö müümine. Õhtul meid riietati traditsioonilistesse riietesse ja me tantsisime koos kohalikega erinevaid tantse. See oli väga lõbus ja meeldejääv. Järgmisel hommikul peale koduseid pannkooke sõitsime viimasele saarele Taquile. Seal me tegime ringi ümber saarte, tutvusime kohaliku kultuuriga ja mütside traditsiooniga, kus iga mütsi asend ja värvus sümboliseeris midagi ja andis infot mütsi kandja kohta (abiellus, vallaline, lesk, lapsevanem jne.). Lõunasöök oli mäe peal, kus avanes fantastiline vaade Titicaca järvele. Sealt me suundusime tagasi Puno linna, kust võitsime 24 h bussireisi tagasi Limasse.



Kokkuvõttes reis oli väga huvitav ja ma olen õnnelik, et ma sõitsin Peruuse koos Oliviaga - paremat reisikaaslast kui tema annab otsida. Kahjuks Puno hosteli hoiuruumist varastati minu seljakotist kaameralaadija ja Olivia elektroonilne raamat. Passid, kaamerad ja raha on alles, nii et ei ole hullu:) Kui kellelgi tuleb idee sõita Peruuse, siis mina soovitan soojalt seda teha. See riik on kontraste täis - vaesed-rikkad, Andid – Vaikne ookean, katolik usk – kommuunide usk jne.

Cuenca

Mai lõpu poole otsustasime vabatahtliketega minna Cuenca-sse, mis asub 10h bussisõidu kaugusel Quitost, siis kasutasime ära meie pikka nädalavahetust. Cuenca on üks ilusamaid linnu Ecuadoris. Ta on kuulus oma koloniaalse arhitektuuri pärast. Linna vanalinn on UNESCO kaitse all, kuna see on püsinud muutumatuna 16. sajandist. Linn on kuulus oma erilise käsitöö järgi nagu metallehted, keraamika ja panama mütsid.

Panama mütsidega on väga huvitav lugu. Neid hakati esimest korda tegema Cuencas ja nad kandsin nime paja taquilla (taquilla müts). 1800 aastal hakkasid hispaanlased eksportima seda mütsi läbi Panama. Panama töötajad tapasid selle mütsi mugavust, kvaliteeti ja efektiivsust tugeva päikese eest ning hakkasid ise neid kasutama. Nii tekkis selle mütsi kuulus nimi panama müts, kuigi algupäraselt toodetakse neid Ecuadoris. Mütsi materjal on tehtud taquilla palmi kiudest ja seda tüüpi palmi kasvab ainult Ecuadoris. Hind võib varieeruda 15$ (standard müts) kuni 500$ (superfine).

Esimesel päeva jalutasime mööda vanalinna, mis on suuruselt sarnane Tallinna vanalinnaga ning külastasime Banco Central Pumapungo muuseumit. Muuseum osutus väga huvitavaks, eriti arheoloogia ja etnoloogia osakond. Kuna Ecuadoris on väga palju pisikesi etnilisi gruppe oma traditsioonidega ja keelega, siis oli väga põnev tutvuda nende kunstiga, käsitööga, eluviisiga ja traditsioonidega ühes kohas. Muusemi väljaspool asub arheoloogiline park, kus sai näha inkade varemeid ja miskipärast oli seal ka väike loomaaed, kus sai näha imeilusaid kirevaid linde.





Teisel päeval sõitsime Ingapirca-sse. See on koht kus umbes 500 aastat tagasi oli inkade küla ja impeeriumi ainuke pühatempel. Kõik varemed moodustavad kokku pantri kuju, mis oli inkade püha loom. Kuna inkad ei suutnud vallutada seda piirkonda lõplikult, tegid nad lepingu canaridega ning canaride printsess abiellus inkade kuninga pojaga. Sellepärast tähtsamad inkad elasid küla panteri pea osas ja canarid jalgade osas, mis sümboliseeris, et canarid juhivad, aga inkad kontrollivad. Oli väga huvitav kuulata legende inkadest ja nende unikaalsest ehitustehnikast, kus kivid sobisid üksteisele peale nii perfektselt, et maja ehitamisel ei olnud vaja kasutada mingeid sidusmaterjale :)

Mindo, Cotopaxi, Banos

Kolm nädalavahetust järjest tegelesin koos teiste vabatahtliketega ekstreemspordiga. Esimesel nädalavahetusel käisime Mindos. See on pisike linn 3h Quitost. Eesmärk oli proovida Canopi-t (inglise keeles zip-line). Põhimõtteliselt see on seiklusrada, kus kahe puu vahele on tõmmatud tross, mille peal sa kulged. Kuna see piirkond on väga mägine, sobib ta perfektselt Canopi jaoks. Meie "seiklus" koosnes 13 rajast, üks rada on umbes 300m pikkune ja vaade mis avanes oli imeline (lisaks kulgesid maapinnast 300m kõrgusel). Kuskil kümnenda raja juures hakkas sadama paduvihma, mis lisas ekstreemsust juurde :) Peale Canopi külastasime Mindos veel liblikafarmi, kus 100 m2 ruumis sai imetleda sadu imeilusaid liblikaid.


Järgmisel nädalavahetusel proovisime olla mägironijad. Võtsime ette ühepäevase reisi Cotopaxi - maailma kõige kõrgema aktiivse vulkaani juurde. Alguses sõitsime läbi rahvuspargi, kus pooled meie grupist pidid ostma lisavarustust nagu kindad ja soojad sokid. Ütleme nii, et 4000m kõrgusel maapinnast on jaheda võitu. Siis meile tutvustati selle piirkonna loomi, linde ja taimestiku ning näidati ilusad vaateid Cotopaxist. Pärast viidi meid autoga vulkaani keskossa u. 4300m maapinnast, kust pidime ise ülesse minema kuni lume piirini. Meil ei vedanud ilmaga, hakkas sadama lund ja oli väga tugev tuul, nii et poolel teel pidime tagasi minema, sest ülesminek muutus liiga ohtlikuks. Lisaks ei olnud keegi valmis nii külmaks ilmaks:(. Märjad ja täiesti külmunud soojendasime endid väikses bussis ning sõitsime vulkaani peal laiuvat teed mööda alla jalgratastega. See osa oli põnevam, sest ilm läks paremaks ja isiklikult mulle väga meeldib mäest alla sõida, eriti kui avaneb unustamatu vaade mägedele.




Viimasel „ekstreem“ nädalal sõitsime uuesti Banos-sse. See oli sünnipäevalaste soov, kes pidasid seal sünnipäeva. Teist korda olles selles linnas, ma ikka ei suutnud harjuda, kui ilus see on. Ümbritsetud mägedega linnast avaneb fantastiline vaade, kui on viitsimist paar tundi jalutada. Meie eesmärk oli seekord rafting junglis. See oli omaette kogemus, kuna varem pole ma raftingut teinud. Meie grupp koosnes kuuest liikmest ja vara hommikul meile tehti korralik koolitus. Siis hakkas päris seiklus jõe peal. Kummipaat raputas jõel nii kõvasti, nii et pidi koguaeg tasakaalu hoidma, et vette mitte kukkuda. Vett pritsis igalt poolt ja ükskord meie naaberpaat läks ümber ja üks mu paadikaaslane kukkus vette - aga ei ole hullu kõik oleme elus ja terved :) Vee peal olime me kaks tundi ja see pidi olema kolmanda taseme raskusega rafting. Ma ei tea nendest tasemetest midagi, aga ma nautisin seda kaks tundi täiega, see oli niiiiiii põnev ;)