Thursday, May 27, 2010

Mindo, Cotopaxi, Banos

Kolm nädalavahetust järjest tegelesin koos teiste vabatahtliketega ekstreemspordiga. Esimesel nädalavahetusel käisime Mindos. See on pisike linn 3h Quitost. Eesmärk oli proovida Canopi-t (inglise keeles zip-line). Põhimõtteliselt see on seiklusrada, kus kahe puu vahele on tõmmatud tross, mille peal sa kulged. Kuna see piirkond on väga mägine, sobib ta perfektselt Canopi jaoks. Meie "seiklus" koosnes 13 rajast, üks rada on umbes 300m pikkune ja vaade mis avanes oli imeline (lisaks kulgesid maapinnast 300m kõrgusel). Kuskil kümnenda raja juures hakkas sadama paduvihma, mis lisas ekstreemsust juurde :) Peale Canopi külastasime Mindos veel liblikafarmi, kus 100 m2 ruumis sai imetleda sadu imeilusaid liblikaid.


Järgmisel nädalavahetusel proovisime olla mägironijad. Võtsime ette ühepäevase reisi Cotopaxi - maailma kõige kõrgema aktiivse vulkaani juurde. Alguses sõitsime läbi rahvuspargi, kus pooled meie grupist pidid ostma lisavarustust nagu kindad ja soojad sokid. Ütleme nii, et 4000m kõrgusel maapinnast on jaheda võitu. Siis meile tutvustati selle piirkonna loomi, linde ja taimestiku ning näidati ilusad vaateid Cotopaxist. Pärast viidi meid autoga vulkaani keskossa u. 4300m maapinnast, kust pidime ise ülesse minema kuni lume piirini. Meil ei vedanud ilmaga, hakkas sadama lund ja oli väga tugev tuul, nii et poolel teel pidime tagasi minema, sest ülesminek muutus liiga ohtlikuks. Lisaks ei olnud keegi valmis nii külmaks ilmaks:(. Märjad ja täiesti külmunud soojendasime endid väikses bussis ning sõitsime vulkaani peal laiuvat teed mööda alla jalgratastega. See osa oli põnevam, sest ilm läks paremaks ja isiklikult mulle väga meeldib mäest alla sõida, eriti kui avaneb unustamatu vaade mägedele.




Viimasel „ekstreem“ nädalal sõitsime uuesti Banos-sse. See oli sünnipäevalaste soov, kes pidasid seal sünnipäeva. Teist korda olles selles linnas, ma ikka ei suutnud harjuda, kui ilus see on. Ümbritsetud mägedega linnast avaneb fantastiline vaade, kui on viitsimist paar tundi jalutada. Meie eesmärk oli seekord rafting junglis. See oli omaette kogemus, kuna varem pole ma raftingut teinud. Meie grupp koosnes kuuest liikmest ja vara hommikul meile tehti korralik koolitus. Siis hakkas päris seiklus jõe peal. Kummipaat raputas jõel nii kõvasti, nii et pidi koguaeg tasakaalu hoidma, et vette mitte kukkuda. Vett pritsis igalt poolt ja ükskord meie naaberpaat läks ümber ja üks mu paadikaaslane kukkus vette - aga ei ole hullu kõik oleme elus ja terved :) Vee peal olime me kaks tundi ja see pidi olema kolmanda taseme raskusega rafting. Ma ei tea nendest tasemetest midagi, aga ma nautisin seda kaks tundi täiega, see oli niiiiiii põnev ;)


No comments:

Post a Comment