Jälle telekas

Teist korda siin olemise jooksul olen ma sattunud televisiooni. Kui esimest korda oli see suhteliselt juhuslikult (haiglas käimise ajal), siis nüüd see oli organiseeritud Omari (hostisa) poolt.

Ta filmib peale dokumentaalfilmide ka erinevaid sotsiaalseid projekte. Selle projekti nimi on „Soy Quito“ ja põhimõtteliselt on see film suunatud Quito arenguks. Idee on filmida võimalikult palju lühiklippe väga erinevate inimestega, noored, vanad, rikkad, vaesed, muusikud, ärimehed jne. Loomulikult esinesin mina turistina, kes veedab mõnusalt aega Quito kesklinnas. Kogu tegevus oli väga spontaanne, neljapäeva õhtul helistab Paola ja tuletab mulle meelde, et ma peaksin olema kell seitse kesklinnas. Loomulikult Omar ei öelnud mulle midagi, nii et see oli minu jaoks üllatus. Õnneks ma olin siis juba kesklinnas Oliviaga :) Kui ma jõudsin kohale kokkulepitud kohta, siis pandi mind istuma kahe tundmatu naisega ühte lauda. Üks oli vanem, 35 aasta ringis ja tal on oma tantsukool kesklinnas. Teine daam oli minu vanune turist USA-st. Alustuseks tehti stseen, kus jagati meile kokteile ning me pidime lobisema nagu vanad sõbrannad. Teisel võttel pidime ütlema kaamerasse „Soy Quito“. Võte oli õnneks suhteliselt lühike ja pärast filmimist jõime koos võttegrupiga mõned kokteilid :)

pildil: Omar töötab













Mu õhtu sellega aga ei lõppenud. Omar soovis veel enne koju minekut läbirääkimisi pidada mingite jalgratturitega filmivõtete osas. Me sattusime selles kohas aga tänavamuusikute otsa ja Omar otsustas, et oleks tore neist ka filmivõte teha.
Mõeldud-tehtud! Ma aitasin tassida varustust ja me filmisime muusikuid, kes mängisid vanalinna taustal oma rütme hubases ja õhtuses Quitos. Siis aga hakkas rahvas kogunema ümber meie ja mingi suvaline poiss hakkas tantsima muusika järgi. Siis tuli veel üks trummar ning rahvas aina kogunes ja kogunes. Lõpuks asi lõppes korraliku fiestaga, kus inimesed tantsisid ja laulsid. Sellised hetked on ikka unustamatud, sest Tallinna tänaval on lihtsalt võimatu, et suvalised inimesed saavad kokku ja veedavad väga lõbusalt aega koos muusika, laulu ja tantsuga.
Millega kõik algas :)

Fiesta võttis hoogu...
Fiesta täies hoos :D

Lõpuks tahaks öelda, et klipp minuga näidetakse aprillis kõikides peatelekanalites :D

St. Patrick Day

Kolmapäeval (17.03) oli Püha Paticku päev. Algselt oli Püha Patricku päev katoliiklik püha, kuid aja jooksul muutus ta vähem usuliseks. Siiski üks olulistest selle tähtpäeva ikoonidest on ristikheinaleht, selle kolm lehte sümboliseerib Püha Kolmainsust - Isa, Poega ja Püha Vaimu. Püha Patrick, kes olevat Iiri annaalide põhjal surnud 17. märtsil 460 (või teise allika järgi hoopis 493), oli misjonär, kes tõi kristluse Iirimaale. Legendi järgi peletas ta ka igaveseks saarelt maod (keda peeti druiidide sümboliks) ja esitles ristikheinalehte püha kolmainsuse sümbolina. See on Iirlaste püha, aga seda tähistakse ka USA-s, Uus-Meremaal, UK, Saksamaal.

Loomulikult kuna meil on tegemist rahvusvahelise seltskonnaga, siis pidime ka meie tähistama Püha Patricku päeva. Kuna Quito kesklinnas on olemas Iiri pubi, siis otsustasime minna sinna. Nad olid väga hästi ette valmistanud ennast. Kõikidele jagati rohelisi aksessuaare – mütse, kaelakeesid, parukaid, peavõrusid jne. Võis lasta teha endale näomaalinguid ja mõni isegi värvis oma pea roheliseks :) Püha Patricku päeval kõik peavad kandma rohelist. Üks vabatahtlik USA-st lasi isegi tuua endale rohelised püksid, mida ta kannab ainult sellel päeval. Kogu üritus oli väga lõbus - rahvast oli meeletult palju, joodi rohelist õlut ja õhtu läbi tantsiti iiri rahvatanstu koos tüdrukutega Iirimaalt :D/>

Eesti õhtu

Kuna ma teadsin, et tuleb rahulik nädalavahetus, otsustasin teha oma perele eestipärase õhtusöögi. Kutsusin appi ka Hannest – vabatahtlik Eestist, kes elab mu kohalike vanavanemate juures. Kuna mul on suur pere, siin on kolm last, vanemad ja vanavanemad, siis õhtusöök oli planeeritud üheksale inimesele. Haha...naiivitar Ecuadoris puudub selline sõna nagu planeerimine:) Kui sa planeerid midagi teha siis siin tuleb välja kõik hoopis teistpidi. Häirekellad hakkasid lööma juba õhtusöögi päeva hommikul, kui mu kohalik ema rääkis kurjalt telefoniga. Lugu oli selles, et mu vanemad siin käisid eelmisel ööl väljas ja mu host-isa jõi ennast nii purju, et kui ta koju tagasi sõitis autoga (siin on see normaalne purjus peaga sõita või juua rooli taga) siis pidas ta auto kinni pargis ja jäi rooli taga magama. Lõpuks jõudis ta koju järgmisel päeval kell 13.00. Loomulikult oli tüli nii Paula (host-ema) ja Omari (host-isa) vahel, kui ka Paula ja Rosia vahel (Omari ema). Igaljuhul ma mõtlesin, et peale peredraamat mingit rahulikku ja ilusat õhtusöögi ei toimu:( Aga õnneks kõik rahunesid maha ja ma läksin rahuliku südamega koos Hannesega toitu ostma.

Aga keset meie kokkamisprotsessi tuli järgmine üllatus...yee, ma armastan Ecuadori. Üks vabatahtlik, kes elab mu vanavanemate juures tuli koos oma päris perega (ema, isa, õde ja ta argentiinlasest mees) ja loomulikult minu kohaliku pere otsustas,et oleks tore süüa õhtusööki kõik koos. Mis aga tähendas, et meie pidime tegema toitu veel viie inimesele, mis tegi kokku 14 inimest. Ma tundsin ennast peale 3,5 tunnist vaaritamist 14.-le inimesele väsinud ja frustreerununa. Õnneks sakslaste perekond oli väga tore ja kõikidele meeldisid meie ahjukartulid ja ka karbonaad kastmega (veel tegime juurvilju, salatit ja värskelt pressitud õunamahla). Üldse saime me väga palju kiita tehtud toidu eest ja ausalt öeldes mulle ka kõik väga maitses. Lisaks oli hea süüa midagi muud peale riisi.

Pildil(vasakult-paremale):Hector(vanaisa),Mina,Rosia(vanaema), Paula(ema), Omar(isa), Thilo(vabatahtlik) ja tema isa,õde, õemees ning ema.Õhtusöögi lõpp oli eriti tore, sest nii vabatahtliku perel ja mul olid kingitused ecuadori perekonnale ning ma tundsin ennast peaaegu nagu jõuludel, kui kõik jagasid üksteisele kingitusi:)Pärast me sõitsime Chimbiasasse, kus avanes imeilus vaade õhtusele Quitole. Mu kohalikud vanavanemad otsustasid näidata mulle õhtust vanalinna, mis oli väga ilus, kogu see valgustus muudab päevast pilti ikka täielikult.

Kokkuvõttes pühapäevane päev oli täis häid ja halbu üllatusi, aga ma olin väga rahul korraldatud õhtusöögiga ja õhtuse sõiduga mööda Quitot :D

Banos

Külastasime sellist linna nagu Banos. See linn asub 3 tunni kauguselt Quitost. Alustasime reisi reedel, tipptunni ajal, mis ei olnud kõige parem idee. Kuna ma läksin otse töölt, siis pidin sõitma kesklinnast kokkulepitud kohta.Harilikult võtab see reis aega 20minutit, kuid seekord võttis teekond aega üle tunni. Juhtus kaks autoavariid - esimesel korral seiskus liiklus 20ks minutiks, teise õnnetuse puhul pidin loobuma ühistranspordi kasutamisest ja jalutama minule vajalikku peatusesse. Üsna tüütu!

Üleüldse on siin liiklus kohutav nagu kõikides miljonilinnades. Kõige naljakam on see, et eelmine aasta ehitati uus / ilus / suur autobussijaam Quitumbe, aga selleni ei käi ükski ühistransport Quitost. Nii, et sa pead taksoga selleni sõitma. Mida me tegimegi - võitsime takso Quitumbe bussijaama ja sealt juba bussiga Bano-sse, mis oli õnneks odav (3$).Kui me lõpuks Bano-sse jõudsime oli juba pime ja me vaevalt leidsime hosteli. Õnneks oli tegemist väikese linnaga, nii et eksida oli keeruline. Järgmise päeva hommikul oli meeldiv üllatus - kogu linn on piiratud imeliste mägedega.Selle päeva plaaniks oli jalgrattasõit. Jalgratta rent maksis 7$ ja enamus teest läks allamäge, mis oli väga meeldiv. Üldiselt 18 km jooksul nägime fantastilisi mägesid, kuute koske ning jalutasime juba dzungli piirkonnas ka.<
Viimane kosk El Pailon del Diablo (pildil) oli kõige ilusam, selle juurde pidi jalutama umbes 20 minutit. Tee viis üle rippsilla koseni. Kusjuures rippsillal ei tohtinud olla üle viie inimese. Ausalt öeldest sellel sillal olles ei tundnud ma ennast kõige turvalisemalt, sest see kõikus meeletult ja kinni hoida ei olnud kuskilt. Meie jalgrattareisi keskel hakkas padukat sadama, nii et pidime tund aega pubis passima. Kusjuures selles piirkonnas juhtub koguaeg nii, et kord on ilus päike ja järsku hakkab meeletult vihma sadama. Ilm on väga muutlik aga vähemalt on koguaeg soe :)Õhtul käisime väljas ja me hakkasime nimetama kohalikke klubisid/pubisid MiniGringolandiaks. Kõik turistid on eurooplased ja lisaks ameerikalased kogunevad õhtuti seal. Kõige üllatavam oli kohata eestlast, sest ega Ecuadoris pole see igapäevane nähtus. Ta pidi reisima mööda Ladina-Ameerikat. Tore oli rääkida eesti keelt ja võib-olla põrkan temaga kunagi kokku ka Tallinnas....Haha maailm on väike.

Teisel päeval otsustasime, et võtame rahulikult ja kuna tegemist on linnaga, mis on kuulus oma soojavee allikate poolest läksime spasse. Teised sulistasid vees ja mina nautisin head ilma. Ma ei ujunud, sest mingi sitikas (võib-olla sipelgas) hammustas mind jalast, kui me külastasime neljapäeval ühte vabatahtliku projekti. Mul tekkis tugev allergia ja pühapäeval nägid mu jalad välja nagu hobbiti omad - isegi kõndida oli valus. Igaljuhul oli reis väga tore ja võimalik, et külastan veel seda linna, et raftingut sõitaJ

p.s. jalgade pärast pidin ikkagi arsti juurde minema ja arst andis järjekordse portsu ravimeid. Kaks päeva pidin kodus passima jalad üleval, aga õnneks ravimid toimisid ja kolme päeva pärast sain jätkata oma siinset aktiivset elu :)
Ma olen õnnelik, et elan suures linnas kus ei ole sääski, sipelgaid ega muid pisitegelasi ;)

Jalgpall

Selle nädala üks meeldejäävamaim sündmus oli kohaliku jalgpalli vaatamine. Stadium Liga de Quito on üks suurimaid staadione Quitos. Mängisid Liga (Ecuadori üks parimaid võistkondi) ja Emelec. Kuna otsustasime mängule minna suhteliselt hilja, siis pidime pileteid ostma kohapealt. Eelmüügist maksis pilet 50 krooni ja kohpeal 100 krooni. Staadion ise oli meeletult suur ja rahvast oli vastavalt väga palju. Muidugi Liga fänne oli kaks korda rohkem ja loomulikult läksime meie ka kaasa elama Liga-le. Mäng algas kell 11.00 ja taevas ei olnud ühtegi pilve. See tähendas, et pidi istuma otse tugeva päikese all. Katsime ennast võimalike ja mitte võimalike riietega, sest selline päike on kõige hullem. Igaljuhul mäng oli täitsa põnev - inimesed elasid kaasa ja meie võistkond võitis 5:0. Vahepeal oli kaklus ja Emelec-i mängija sai punase kaardi - hiljem näidati ka punast kaarti Liga mängijale.

Jalgpall on Ecuadoris kõige populaarsem spordiala ja igaüks, vahet pole kas noor või vana, mees või naine, omab lemmikvõistkonda:)

Korruptsioon Ecuadoris

Ecuador on viimaste andmete järgi korruptsiooni esikümnes maailmas. Igapäeva elus see väga palju tunda ei anna. Kuid loomulikult, taksojuhid sõidavad ilma taksomeetrita ja üritavad alati välja pressida suuremat summat tegelikust taksist.
Nii, et kui küsid taksojuhilt:"Cuanto cuesta?" (kui palju), tuleb alati pakkuda oma poolne poole väiksem hind. Just hiljuti üritas üks taksojuht küsida suuremat summat. Väidetavalt sai tema minust valesti aru ja me sõitsime pikema maa. Tegelikult oli asi selles, et ma palusin, et ta viiks mind bussipeatusesse, mille nimi on aeropuerto aga ta viis mind hoopis lennujaama (aeropuerto). Lugu lõppes sellega, et ma andsin eelnevalt kokkulepitud summa ja lahkusin pikema jututa. Väitsin talle, et tema viga mina küll kinni maksma ei hakka.

Eks selliste probleemidega põrkavad kokku välismaalased ja eriti noor gringo neiu. Kõik, mis müüakse väljaspool supermarketeid omavad maagilist hinda, mida määrataske sinu välimuse järgi. Mida valgem nahk ja luksuslikumalt oled sa riides, seda kõrgemat hinda sa pead maksma. Nii, et ma üritan enamik asju osta marketitest, kus on selge hind olemas.

Kõige rohkem korrumpeerunud on poliitikud ja politsei. Eriti liikluspolitsei. Kohalik ei karda absoluutselt jääda politseile vahele, kuna teavad, et saab anda altkäemaksu. Sellepärast paljud sõidavad purjuspäi, ületavad valgusfoort punasega ja ületavad kiirust mitte 10 või 20 km/h vaid 80-100 km/h. Kuigi liikluskorralduse rikkumise eest võib seaduse järgi vangi sattuda, ei muretse sellepärast keegi, sest politsei on see vahelüli, kellel on omad seadused.

Kino Quitos

Käisime kohalikus kinos. Olin meeldivalt üllatunud - suured kinosaalid, mugavad istmed ja hea filmide valik. Reede õhtul maksis pilet 45 krooni, mis on ikka väga hea pakkumine. Quitos on umbes 5 suurt kinomaja, meie ise käisime Supercines.

Kinno mineku asemel on siin alati võimalik osta DVD 1$ eest, sest samal ajal esilinastusega tekivad sama filmi DVD nagu seened pärast vihma:)
Kõige naljakam oli kui minu kohalik pere läks vaatama Sherlock Holmes'i, aga ei saanud pileteid kuna kõik oli välja müüdud. Samal päeval hommikul bussis müüdid Sherlock Holmes'i DVD :)

Nombre Comidiado (naljakad nimed)

Ecuadoris võib kohata inimesi väga huvitavate nimedega. Kusjuures neid fantastilisi nimesid ma jaotaksin mitmesse rühma.

Esimese rühma kuuluvad nimed, mis omavad päritolu kuulsate brändide järgi: Nike, CocaCola, Pepsi.

Teise rühma kuuluvad ajaloolilsed nimed, mille päritolust ja kuuluvusest pole õnnetutel nimekandjatel õrna aimugi: Stalin, Lenin, Vladimir, Washington.

Kolmandasse rühma kuuluvad nimed nagu Lady, Princess etc.

Neid nimed pannakse lastele vaestest perekondadest, kelle haridus annab soovida. Nii, et päris naljakas kuulata, kui sakslasest vabatahtlik räägib oma koolilastest nt. Pepsi tegi seda ja Stalin tegi toda :)

Pildil on hea näide,et tuntud brände kasutakse siin igalpool:nii suvalise paadi jaoks ja isegi nike tatoveeringuid olen näinud.