Eesti õhtu

Kuna ma teadsin, et tuleb rahulik nädalavahetus, otsustasin teha oma perele eestipärase õhtusöögi. Kutsusin appi ka Hannest – vabatahtlik Eestist, kes elab mu kohalike vanavanemate juures. Kuna mul on suur pere, siin on kolm last, vanemad ja vanavanemad, siis õhtusöök oli planeeritud üheksale inimesele. Haha...naiivitar Ecuadoris puudub selline sõna nagu planeerimine:) Kui sa planeerid midagi teha siis siin tuleb välja kõik hoopis teistpidi. Häirekellad hakkasid lööma juba õhtusöögi päeva hommikul, kui mu kohalik ema rääkis kurjalt telefoniga. Lugu oli selles, et mu vanemad siin käisid eelmisel ööl väljas ja mu host-isa jõi ennast nii purju, et kui ta koju tagasi sõitis autoga (siin on see normaalne purjus peaga sõita või juua rooli taga) siis pidas ta auto kinni pargis ja jäi rooli taga magama. Lõpuks jõudis ta koju järgmisel päeval kell 13.00. Loomulikult oli tüli nii Paula (host-ema) ja Omari (host-isa) vahel, kui ka Paula ja Rosia vahel (Omari ema). Igaljuhul ma mõtlesin, et peale peredraamat mingit rahulikku ja ilusat õhtusöögi ei toimu:( Aga õnneks kõik rahunesid maha ja ma läksin rahuliku südamega koos Hannesega toitu ostma.

Aga keset meie kokkamisprotsessi tuli järgmine üllatus...yee, ma armastan Ecuadori. Üks vabatahtlik, kes elab mu vanavanemate juures tuli koos oma päris perega (ema, isa, õde ja ta argentiinlasest mees) ja loomulikult minu kohaliku pere otsustas,et oleks tore süüa õhtusööki kõik koos. Mis aga tähendas, et meie pidime tegema toitu veel viie inimesele, mis tegi kokku 14 inimest. Ma tundsin ennast peale 3,5 tunnist vaaritamist 14.-le inimesele väsinud ja frustreerununa. Õnneks sakslaste perekond oli väga tore ja kõikidele meeldisid meie ahjukartulid ja ka karbonaad kastmega (veel tegime juurvilju, salatit ja värskelt pressitud õunamahla). Üldse saime me väga palju kiita tehtud toidu eest ja ausalt öeldes mulle ka kõik väga maitses. Lisaks oli hea süüa midagi muud peale riisi.

Pildil(vasakult-paremale):Hector(vanaisa),Mina,Rosia(vanaema), Paula(ema), Omar(isa), Thilo(vabatahtlik) ja tema isa,õde, õemees ning ema.Õhtusöögi lõpp oli eriti tore, sest nii vabatahtliku perel ja mul olid kingitused ecuadori perekonnale ning ma tundsin ennast peaaegu nagu jõuludel, kui kõik jagasid üksteisele kingitusi:)Pärast me sõitsime Chimbiasasse, kus avanes imeilus vaade õhtusele Quitole. Mu kohalikud vanavanemad otsustasid näidata mulle õhtust vanalinna, mis oli väga ilus, kogu see valgustus muudab päevast pilti ikka täielikult.

Kokkuvõttes pühapäevane päev oli täis häid ja halbu üllatusi, aga ma olin väga rahul korraldatud õhtusöögiga ja õhtuse sõiduga mööda Quitot :D