Banos

Külastasime sellist linna nagu Banos. See linn asub 3 tunni kauguselt Quitost. Alustasime reisi reedel, tipptunni ajal, mis ei olnud kõige parem idee. Kuna ma läksin otse töölt, siis pidin sõitma kesklinnast kokkulepitud kohta.Harilikult võtab see reis aega 20minutit, kuid seekord võttis teekond aega üle tunni. Juhtus kaks autoavariid - esimesel korral seiskus liiklus 20ks minutiks, teise õnnetuse puhul pidin loobuma ühistranspordi kasutamisest ja jalutama minule vajalikku peatusesse. Üsna tüütu!

Üleüldse on siin liiklus kohutav nagu kõikides miljonilinnades. Kõige naljakam on see, et eelmine aasta ehitati uus / ilus / suur autobussijaam Quitumbe, aga selleni ei käi ükski ühistransport Quitost. Nii, et sa pead taksoga selleni sõitma. Mida me tegimegi - võitsime takso Quitumbe bussijaama ja sealt juba bussiga Bano-sse, mis oli õnneks odav (3$).Kui me lõpuks Bano-sse jõudsime oli juba pime ja me vaevalt leidsime hosteli. Õnneks oli tegemist väikese linnaga, nii et eksida oli keeruline. Järgmise päeva hommikul oli meeldiv üllatus - kogu linn on piiratud imeliste mägedega.Selle päeva plaaniks oli jalgrattasõit. Jalgratta rent maksis 7$ ja enamus teest läks allamäge, mis oli väga meeldiv. Üldiselt 18 km jooksul nägime fantastilisi mägesid, kuute koske ning jalutasime juba dzungli piirkonnas ka.<
Viimane kosk El Pailon del Diablo (pildil) oli kõige ilusam, selle juurde pidi jalutama umbes 20 minutit. Tee viis üle rippsilla koseni. Kusjuures rippsillal ei tohtinud olla üle viie inimese. Ausalt öeldest sellel sillal olles ei tundnud ma ennast kõige turvalisemalt, sest see kõikus meeletult ja kinni hoida ei olnud kuskilt. Meie jalgrattareisi keskel hakkas padukat sadama, nii et pidime tund aega pubis passima. Kusjuures selles piirkonnas juhtub koguaeg nii, et kord on ilus päike ja järsku hakkab meeletult vihma sadama. Ilm on väga muutlik aga vähemalt on koguaeg soe :)Õhtul käisime väljas ja me hakkasime nimetama kohalikke klubisid/pubisid MiniGringolandiaks. Kõik turistid on eurooplased ja lisaks ameerikalased kogunevad õhtuti seal. Kõige üllatavam oli kohata eestlast, sest ega Ecuadoris pole see igapäevane nähtus. Ta pidi reisima mööda Ladina-Ameerikat. Tore oli rääkida eesti keelt ja võib-olla põrkan temaga kunagi kokku ka Tallinnas....Haha maailm on väike.

Teisel päeval otsustasime, et võtame rahulikult ja kuna tegemist on linnaga, mis on kuulus oma soojavee allikate poolest läksime spasse. Teised sulistasid vees ja mina nautisin head ilma. Ma ei ujunud, sest mingi sitikas (võib-olla sipelgas) hammustas mind jalast, kui me külastasime neljapäeval ühte vabatahtliku projekti. Mul tekkis tugev allergia ja pühapäeval nägid mu jalad välja nagu hobbiti omad - isegi kõndida oli valus. Igaljuhul oli reis väga tore ja võimalik, et külastan veel seda linna, et raftingut sõitaJ

p.s. jalgade pärast pidin ikkagi arsti juurde minema ja arst andis järjekordse portsu ravimeid. Kaks päeva pidin kodus passima jalad üleval, aga õnneks ravimid toimisid ja kolme päeva pärast sain jätkata oma siinset aktiivset elu :)
Ma olen õnnelik, et elan suures linnas kus ei ole sääski, sipelgaid ega muid pisitegelasi ;)