Mindo, Cotopaxi, Banos

Kolm nädalavahetust järjest tegelesin koos teiste vabatahtliketega ekstreemspordiga. Esimesel nädalavahetusel käisime Mindos. See on pisike linn 3h Quitost. Eesmärk oli proovida Canopi-t (inglise keeles zip-line). Põhimõtteliselt see on seiklusrada, kus kahe puu vahele on tõmmatud tross, mille peal sa kulged. Kuna see piirkond on väga mägine, sobib ta perfektselt Canopi jaoks. Meie "seiklus" koosnes 13 rajast, üks rada on umbes 300m pikkune ja vaade mis avanes oli imeline (lisaks kulgesid maapinnast 300m kõrgusel). Kuskil kümnenda raja juures hakkas sadama paduvihma, mis lisas ekstreemsust juurde :) Peale Canopi külastasime Mindos veel liblikafarmi, kus 100 m2 ruumis sai imetleda sadu imeilusaid liblikaid.


Järgmisel nädalavahetusel proovisime olla mägironijad. Võtsime ette ühepäevase reisi Cotopaxi - maailma kõige kõrgema aktiivse vulkaani juurde. Alguses sõitsime läbi rahvuspargi, kus pooled meie grupist pidid ostma lisavarustust nagu kindad ja soojad sokid. Ütleme nii, et 4000m kõrgusel maapinnast on jaheda võitu. Siis meile tutvustati selle piirkonna loomi, linde ja taimestiku ning näidati ilusad vaateid Cotopaxist. Pärast viidi meid autoga vulkaani keskossa u. 4300m maapinnast, kust pidime ise ülesse minema kuni lume piirini. Meil ei vedanud ilmaga, hakkas sadama lund ja oli väga tugev tuul, nii et poolel teel pidime tagasi minema, sest ülesminek muutus liiga ohtlikuks. Lisaks ei olnud keegi valmis nii külmaks ilmaks:(. Märjad ja täiesti külmunud soojendasime endid väikses bussis ning sõitsime vulkaani peal laiuvat teed mööda alla jalgratastega. See osa oli põnevam, sest ilm läks paremaks ja isiklikult mulle väga meeldib mäest alla sõida, eriti kui avaneb unustamatu vaade mägedele.




Viimasel „ekstreem“ nädalal sõitsime uuesti Banos-sse. See oli sünnipäevalaste soov, kes pidasid seal sünnipäeva. Teist korda olles selles linnas, ma ikka ei suutnud harjuda, kui ilus see on. Ümbritsetud mägedega linnast avaneb fantastiline vaade, kui on viitsimist paar tundi jalutada. Meie eesmärk oli seekord rafting junglis. See oli omaette kogemus, kuna varem pole ma raftingut teinud. Meie grupp koosnes kuuest liikmest ja vara hommikul meile tehti korralik koolitus. Siis hakkas päris seiklus jõe peal. Kummipaat raputas jõel nii kõvasti, nii et pidi koguaeg tasakaalu hoidma, et vette mitte kukkuda. Vett pritsis igalt poolt ja ükskord meie naaberpaat läks ümber ja üks mu paadikaaslane kukkus vette - aga ei ole hullu kõik oleme elus ja terved :) Vee peal olime me kaks tundi ja see pidi olema kolmanda taseme raskusega rafting. Ma ei tea nendest tasemetest midagi, aga ma nautisin seda kaks tundi täiega, see oli niiiiiii põnev ;)

Kohalikud puuviljad

Ecuadoris on üks maailma suurim valik puuvilju.Eriti kuulus on Ecuador oma banaanide poolest, mis on umbes 85% maailma eksportist (kusjuures Eestis me sööme Ecuadori baanane Chiquita).

Tomate de arbol Eesti keeles oleks nad puu tomatid. Nimetus tuleneb sellest, et nad kasvavad puu peal ja on oma välimuse poolest hästi sarnased tomatiga, aga maitse poolest mitte.

MangoMangot on siin kahte tüüpi, üks on see millega me oleme Eestis harjunud, aga magusam. Teine on aga väiksema suurusega, pehmem ja mahlakam.

CurubaMaitse tuletab meelde punast sõstard.

NoniKasutakse enamasti ravimina ja ergutina, kibeda maitsega ja ebameeldiva lõhnaga.

PitahayaSeest valge ja keskel on mustad kivikesed. Kohalikud kasutavad seda naturaalse kõhulahtisena. Mina sellest ei teadnud ja kuna tegemist on väga maitsva puuviljaga esimest korda ma ikka sõin mitu tüki, soovitav on aga pool puuviljast korraga ära süüa, nii et võite kujutada ette, et mul oli pärast tore õhtu ;)

Maracuya/Granadilla Magus-hapukas puuvili, aga kuna seemned on nii suured, siis ega seal plaju midagi süüa ei ole.

TunaKaktuse vili, õnneks kohalikud puhastavad vilja väikestes okastest, nii et seda vilja saab vabalt kätte võta. Seest on väiksed seemned, magusa maitsega.

BanaanEcuadoris on kõige laiem valik banaane, kusjuures keskmiselt kohalikud tarbivad banaane umbes 74kg/aastas, Eestis umbes 8kg/aastas ühe inimese kohta. Põhiliselt on siin neli sordi banaane:
1.Verdes – on suured rohelised banaanid, söömiseks vajavad töötlemist, nedest tehakse näiteks banaani krõpse.
2.Platanos - punanast värvi, keskmise suurusega, vajavad töötlemist enne tarbimist.
3.Maduros – on kollast värvi ja palju väiksem kui guineos sordi banaanid, nad on ka magusama maitsega
4.Guineos – on tavaline kollane magus banaan, mida me ka Eestis sööme.
Kollane banaan on tegelikult roheline banaan, korjatakse neid ka roheliselt. Kollane banaan on vili milles on lagunduvad protsessid pihta hakanud ja seepärast küpsevad rohelised banaanid ka pisut kiiremini, kui nende juurde mõned kollased panna.

KookospähkelPärast kookospähklite koristamist raiutakse luuvilja pealt kiudkiht ära. Kookospähklid lüüakse pooleks ja pannakse päikese kätte kuivama. Mõne aja pärast tõmbub kõvaks kuivanud toitekude luukesta küljest lahti ja see on siis kopra. Igalt palmilt saadakse 5 kuni 30 kg koprat. Koprat kogutakse ja saadetakse maailmaturule, sellest pressitakse väärtuslikku taimeõli ning pressimisjäätmed on loomadele tunnustatud jõusöödaks.
Kuigi kookospähkli viljaliha sisaldab vähem rasva kui teiste kuivade pähklite oma (mandlid, maapähklid), peetakse seda ikkagi kõrge küllastunud rasvade sisaldusega viljaks. Samuti sisaldab kookospähkli viljaliha vähem suhkrut, kui teiste puuviljade oma (banaan, õun), kuid on rikas raua ja fosfori sisalduse poolest.

GuanábanaSeda puuvilja kasutakase tihti mahlade tegemiseks (lisatakse piima ja suhkrut).

GuayabaNende maiste võib varjeeruda olenevalt sordist, mingil määral õuna taoline, aga kibekama maitsega.

PapayaMaitse poolest on meloni moodi, aga sisu on pehmem ja magusam. See on üks mu lemmikud puuvilju Ecuadoris.

BabacoKasvatatakse ainult Ecuadori mägede piirkonnas, magusa maitsega, oma konsistentsi poolest meenutab meloni.

Naranjilla (Ecuadoris)/ Lulo (Columbias)Te ütleksite, et see on tomat aga ei... see on Naranjilla. Erinevus seisneb sellest et ta on kibeka maitsega võib öelda, et maiste meenutab laimi ja rabarberi segu. Tavaliselt tehakse mahla temast.

MamoncilloIgas mamoncillos on kivi sees, kivi saab röstida ja tarvida nagu päevalille seemneid. Maitse poolest meenutab natuke laimi, aga nats magusam.

AvokaadoAvokaado viljaliha on väga õlirohke ja mageda maitsega. Ecuadoris kasutakse mu lemmiku kasteks Guacamole (avikaado, tomat,sibul, laimi mahl, küüslauk), väga hea leivakatteks ja snäkki kõrval.
LitchiPloomi moodi, aga koorik ei ole söödav ja sisu on limasem. Muidu täitsa maitsev puuvili, soovitan proovida :)Lisaks Ecuadoris saadaval teatud tuntud puuviljad nagu: aprikoos, virsik, apelsin, nektariin, kiivi, granaat, sidrun, laim, greip, mandariin, õunad, pirnid, ananass, melon, arbuus ja viinamarjad.... kui midagi jäi nimetamata siis ainult sellepärast et ei tulnud mulle meelde :)

Mid-term camp ja Montanita

VASE (minu organisatsioon) korraldas meile Mid-term camp. See oli kahe päevane laager vabatahlikele, kes saabusid Ecuadori jaanuaris ja viibivad kuus kuud Ecuadoris nagu mina. Üldiselt ma jäin täitsa rahule, sai analüüsida oma kolme kuu tegemisi ja planeerida järgmise kolme kuu tegevust Ecuadoris. Nii, et pool aega on juba möödas. Ühest küljest on küll kahju, et olen ainult pool aastat siin, sest selle ajaga saad just keele selgeks ja saad kohalikust kultuurist aru, samas ma juba nii igatsen kõiki ja tahaks kiiremini koju jõuda :)

Ühele vabatahtlikule oli see final-camp, mis tähendab lõpulaagrit ning peale seda ta sõidab tagasi koju. Me tegime talle presentatsiooni „Three months what You will never forget“ (kolm kuud mida sa kunagi ei unusta). Väga lahe presekas tuli välja, aga samas oli ka väga kurb hüvasti jätta inimesega, kellega oled siin sõbraks saanud. Igalhujul otsustasime viimase nädalavahetuse veeta koos Montanitas.

Montanita on ranniku äärne pisike turimsiküla. Põhiliselt kutsutakse seda kohta surfariteparadiisiks ja tõsi see on, et igal teisel inimesel on surfilaud kaenlas. Lisaks surfaritele võib kohata seal hippisid, rastamane ja lihtsalt turiste nagu meie kellele meeldib rannas peesitseda. Kohati on seal lained isegi nii suured, et seal on ohtlik ujuda. Paar nädalat tagasi päästeti seal ühte vabatahtlikut kaks korda. Ma nautisin neid kahte päeva täiega. Mis saab parem olla kui päike, rand ja tore seltskond:)

Kultuurne Quito

Otsustasime koos Oliviaga külastada kohalikud muuseumid ja kirikud.Ütleme nii et muuseumite külastamine kukkus täiesti läbi. Võib olla mina olen juba ära hellitatud Euroopa tipptaseme muuseumitega, aga igaljuhul kolm muuseumit mida me külastasime pakkusid küll suurt pettumust. Muuseumite välja panekud olid kasinad, tõlge inglise keelte oli poolik ja kohalik moderne kunst tekitas üldse hämmingut (kui seda võiks üldse kunstiks nimetada).

Igaljuhul otsustasime muuseumite külastamist lõpetada ja siirduda ühe kõige ilusama kiriku Quitos La Basilica. Tegemist on gooti stiilis kirikuga, mis on ehitatud 1926 aastal. Kiriku katusel saab näha gargoyles (veesüliti), kilpkonnasi ja iguaanasi päid. Kõige närvi kõditav osa oli torni ronimine. Kuna tegemist Ecuadoriga, siis keegi eriti ei hooli turvalisusest. Põhimõttelist torni ronimine kujunes endas kuskil 300m kõrgusel tava redelil ronimist, mis ei ole mingi kaitse osaga ümbritsetud. Ausalt kui ma lõpuks tippu jõudsin käed olid krampis ja jalad nõrgad, kuigi ma tavaliselt ei karda kõrgust.


Käisime veel teises lahedas kirikus nimega La Compania de Jesus. See kirik on kõige külluslikult kaunistatud kirik Quitos, nii kohalik arvavad et see on kõige ilusam kirik Quitos. Kirik on ehitatud jesuiidide poolt 1605 aastal ning teda ehitati 160 aastat. Kohe sissekäigu juures on riputatud vastastiku kaks tohutu suurt maali, ühel on kujutatud paradiis ja teisel põrgu. Põrgu maal on imetlust väärt, nii võrd tugeva energiaga ja sügava ideega, mis siin kiriku puhul on suht tavatu. Sest on kõik kaetud kullaga ja detaili rohke disain. Ma täitsa nõustun quitolastega, et see kirik on tõesti väga ilus.

Haridussüsteem

Ecuadoris sõltub kõik sellest kui palju sul on raha. Ka haridus ei ole erand. Kui sa õpid erakoolis, siis saad korraliku konkurentsivõimelise hariduse, aga kui sa õpid tavakoolis siis mitte.
Tavakoolis inglise keele tunnis nad õpivad ainult present tense'i ja osadel koolidel ei ole võimalust üldse palgata endale inglise keele õpetajat. Lisaks puuduvad kehalise kasvatuse õpetajad mõndest koolidest.

Nendes koolides töötavad vabatahtlikud, kes ei oma vastavat haridust ja alguses on suured probleemid keelega.

Sama on kõrgharidusega - korralikus ülikoolis õppida on väga kallis - ligi 60 000 krooni aastas ning tudengil ei ole võimalus võtta õppelaenu..

Loomulikult tavapere lapsed ei saa endale lubada kõrgharidust ning nad peavad leppima vastavalt haridusele pakutud töökohtadega.
Pildil: nii lapsed magavad tavalasteaias

Teleferiqo ja Pichincha

Ühel nädalavahetusel otsustasime mägironijad olla ja võtsime ette teekonna Pichincha mägedesse. Tegemist on mäega, mis ümbritseb Quitot ja esimene reisi osa seisnes bussisõidus mäe keskossa.
Pildil: Natalie and Ida Rootsist ja muidugi mina :)
Sealt pidi võtma tõstuki, mis viis 4100 m kõrgusele. Muidu avaneb sealt imeilus vaade Quitole, aga 80% ajast on see kaetud pilvedega, nii et Quitot eriti näha ei ole. Sealt hakkas meie jalgsi matk Rucu Puchincha poole, mis on 4700 m kõrgusel. Sellisel kõrgusel on juba tunda hapnikupuudust, eriti kui sa pead ülesse ronima. Peale tunnist jalgsi matka otsustasime laenutada hobused. Alguses ma olin küll vastu, sest olen ratsutanud ainult poni seljas 12 aastasena, aga mind suudeti ümber veenda. Õnneks minu hobune oli rahulik ja ma ei pidanud eriti midagi tegema. Peale tunnist ratsutamist pidime veel tund aega ülesse ronima - tegelikult vahemaa mida pidi veel läbima oli väike, aga kuna olime juba väsinud ja hapnikupuudus andis endast märku, tegime pause iga kümne minuti tagant. Lõpuks me jõudsimegi tippu, mis pakkus kõikidele suurt rahulolu :) Peale pooletunnist puhkepausi pidime tuldud teed pidi tagasi kõndima, mis oli tunduvalt kergem, kuna teekond oli alla mäge. Kogu matk võttis natukene üle viie tunni ning õnnelikud ja väsinud suundusime oma kodudesse:)Sealt pidi jalgsi ise minemaTipu jõudmise rõõm:)Uued sõbrad, kes päästsid meid näljasurmast;)